Vilista kätel kõndides Beethoveni viiendat sümfooniat

Vaadates otsa viimase postituse kuupäevale on asi ilmselgelt unarusse jäänud. Murdjalapsuke on sirgumas preiliks, kelle sõnad on vahel kulda väärt. Noor ja terane elupeegeldaja toob oma  tähelepanelikkusega muige näole ja uue vaatevinkli maailmale.

Täna sai laps iseseisva elu harjutamiseks pooleks tunniks üksi koju jäätud. Enne kodust lahkumist lugesin vasakule ja paremale sõnu peale. Harjumuse jõul öeldud sõnade :"Ja kuula siis ilusti sõna!!!" peale tegi laps suured säravad silmad ja küsis:"Kelle sõna?" Vaatasin mõnda aega juhmilt ja mõistsin lõpuks kui jaburat asja oma lapselt nõudnud olin.

Õnneks on piiga mõistlik ja mind ei oodanud ees ülaltoodud vaatepilt.